Palju õnne, akadeemik Jaan Einasto! Einasto 89. sünnipäeval räägivad temast kolleegid

Täna on sünnipäev akadeemik Jaan Einastol – astronoomil, kes ühes kolleegidega avastas universumi kärjetaolise struktuuri ja oli üks esimesi, kes puutus kokku tumeda aine olemasolu küsimusega. Einasto 89. sünnipäeval räägivad temast kolleegid Peeter Tenjes, Laurits Leedjärv, Tõnu Viik ja Elmo Tempel.

Jaan Einasto observatooriumis oma 89. sünnipäeva tähistamisel

Jaan Einasto observatooriumis oma 89. sünnipäeva tähistamisel

Peeter Tenjes, galaktikate füüsika ja kosmoloogia osakonna vanemteadur

Oma esimest kohtumist Jaan Einastoga mäletan suurepäraselt. Olin siis alles esimese kursuse füüsikatudeng. Kuna galaktikate füüsika töörühm, mida juhtis Jaan Einasto, otsis noori üliõpilasi, siis tulin nendega kohtuma. Saabusin Tõraverre töörühma ühe koosoleku ajaks ja mind pandi nagu teatud eesruumi koosoleku lõppu ootama, et peale koosolekut saaks Jaan minuga rääkida.

Kuulsin koosolekut väga hästi. Tagantjärele tean, et see oli just siis, kui äsja oli ajakirja Nature vastu võetud Jaan Einasto, Enn Saare ja Ants Kaasiku esimene artikkel tumeda aine kohta galaktikates ja nende ümber. Ning sellel koosolekul rääkis Jaan, et tegemist on väga tähtsa ja uudse tulemusega ning et töörühm peaks enamiku oma tegevusest võimalust mööda just sinna suunama. Arutatigi tulevast tööjaotust. Peale koosoleku lõppu lisaks kuulmisele ka juba nägin, kes see siis oli, kes seal suurema osa ajast rääkis. Mäletan, et Jaan küsis mult vaid, kuidas mul matemaatikaga lood on – matemaatika mulle raskusi ei valmistanud – ning andis lugemiseks ühe inglisekeelse raamatu galaktikate kohta.

Kui Jaan Einasto üks omadus välja tuua, siis on ta ikkagi teadlane-astronoom. See on tema loomuses, see tähendab, et tal on nii-öelda veres teadlase uudishimu. Ta tunneb julgelt huvi kõige uue vastu – näiteks sai ta kohe alguses aru, et personaalarvutid muudavad maailma.

Teadlase jaoks on tähtis ka aru saada, kui mingi suund osutub ummikteeks. Kui selgub, et on liigutud vales suunas, siis on Jaan olnud otsustavalt valmis sellest loobuma. Arvan, et need omadused olid ka põhjuseks, mis näiteks üks maailma füüsika ja kosmoloogia suurkuju Jakov Zeldovich Jaani kõrgelt hindas ja meelsasti temaga suhtes.

Tõravere observatoorium on Jaani elu. See on see, mille pärast ta muretseb ja seda ta kannab edasi. Esmajoones siis meie observatooriumi jätkusuutlikkus nii lähemas kui ka pikemas ajaskaalas. Küllalt arvestataval määral on jätkusuutlikkuse tarvilik tingimus noorte olemasolu observatooriumis ning noorte võimalused teha teadustööd, konkreetsemalt astrofüüsikat. Sellega seondub ka observatooriumi seos Tartu Ülikooliga, sest just õppetöö kaudu lisandub observatooriumisse noori.

Teine aspekt on arusaam, et astronoomia on rahvusvaheline teadus ja ilma tugeva rahvusvahelise koostööta kaob värskus ja teaduslik erksus. Nendest kahest teemast räägib ta sageli.

Kuid loomulikult vaid teadusmaailmaga Jaan ei ammendu. Tal on kogu aeg elav huvi ühiskonnas toimuvate protsesside vastu.  Nii mõnigi kord on tema vestluse meelisteemadeks teaduse roll ühiskonnas, teaduse rahastamissüsteemide probleemid meil ja mujal maailmas. Suur hobi on tal klassikaline muusika.

Laurits Leedjärv, tähefüüsika osakonna vanemteadur

 1978. aasta novembrikuus, kui olin füüsika esimese kursuse üliõpilane, aitas toona kolmandal kursusel õppiv Jaani tütar Maret korraldada huvilistele tutvumiskäiku Tõraverre. Mäletan, et Jaan Einasto rääkis meile astronoomiast suure, 1,5-meetrise teleskoobi juures, mis sel ajal oli alles üsna uus, 3–4 aastat käigus olnud. Olin Einasto nime enne kuulnud, ilmselt seoses tumeaine avastamisega, ja oli kuidagi uhke tunne, et nii vägev teadlane tuleb esimese kursuse tudengitega kohtuma.

Kaasasündinud andekust ja võimeid ei saa inimene otseselt mõjutada, aga selles, kuidas neid edasi arendada ja rakendada, on Jaan küll suureks eeskujuks. Kui tänapäeval räägitakse sageli, et inimene peaks iga 5–10 aasta tagant oma tegevusala vahetama, uusi „väljakutseid” otsima, siis Jaan on näidanud, et saab ka teisiti – järjekindlalt ühte naela tagudes võib väga kaugele jõuda. Jaanil saab seda tagumist 75 aastat. Ta on ise rääkinud, kuidas isa viis ta 1943. aastal tähetorni professor Taavet Rootsmäe juurde. Ja sellisesse taevasfääri – pea universumi avarustes, jalad kindlalt maas – on Jaan tänini jäänud. 

Eks lugusid, mis seoses Einastoga meenuvad, ole mitmesuguseid. Paljusid on Jaan ise oma mälestustes kirjeldanud. Kõige värvikamate juures ei ole mul vist õnnestunud olla. Aga võiks meenutada jällegi tudengipõlve, kui vanematel kursustel õppides käisin vahel juba Tõraveres astronoomiaseminarides.Ja kuidas Jaan ühes ettekandes kätega näitas enda uuritava universumi osa mõõtmeid: … võtame niisuguse silindri, ühtepidi 150 megaparsekit, teistpidi 30 megaparsekit ... Selline silinder, mille läbimõõdu väljendamiseks kilomeetrites oleks vaja 19 nulli, oli Jaani käte vahel niisugune parajalt suure pesukausi suurune. Nii lihtne see universum ongi!  

Tõnu Viik, tähefüüsika osakonna teaduslik nõustaja

Esimesed kohtumised olid 1958. a sügisel, kui olin ülikooli tulnud ja pidin rektori käskkirja alusel hakkama sputnikuvaatlejaks. Jaan luges meile sputniku liikumise teooriat tähetornis ja vanas anatoomikumis – ta oli sputnikujaama pealikuks saanud. Juba algusest peale hakkas ta mind ja teisi füüsikuid astronoomia poole kallutama ja üsna mitme puhul see tal õnnestuski. Sellest ajast peale oleme olnud head kolleegid. Sageli on Jaan minu käest (administratiivset) nõu küsinud, nii et ma võin ennast tema salanõunikuks nimetada. 

Pean Jaani inimeseks, kellest saab lugu pidada. Eriti tunnustan ma teda selle eest, et veel enne, kui ta oma doktoritöö kokku pani, pani ta kokku ka oma õpetaja Grigori Kusmini doktoritöö. Kusmin oli tuntud selle poolest, et ta ei tahtnud oma töid eriti publitseerida, sest talle piisas, kui oli probleemi lahendanud.

Teadlasena on Jaan visa, ta on kokku pannud väga hea meeskonna ja selle eest ka hoolitsenud. Ja veel, ta oli esimene, kes sügaval nõukogude ajal hakkas oma töid inglise keeles heades ajakirjades publitseerima.

Lugusid seoses Jaaniga on väga palju: tuletan meelde, et tunnen teda ligi 60 aastat. Mäletan, et kui Jaan oli sputnikujaama juhataja, siis ostis ta endale motorolleri ja väidetavalt olevat öelnud, et see on kiire riist – kaks tundi ja Elvas (vahemaa u 30 km). Ainult et naljamehed jätsid ära Jaani lause viimase sõna – käidud.

Elmo Tempel, galaktikate füüsika ja kosmoloogia osakonna vanemteadur

Jaan ei olnud küll minu otsene juhendaja, aga teaduslikult pean teda üheks oma mentoriks. Oma doktorantuuri alguses käisin mitmel korral koos Jaaniga Potsdami astrofüüsika instituudis Saksamaal ning ma hindan väga neid diskussioone Jaaniga, mis Potsdamis aset leidsid.

Minu jaoks on Jaan teadlase ja inimesena üks ja seesama isiksus. Jaan on oma tegemistes suuresti pühendunud eesmärgile ning kui ta midagi ette võtab, siis enamasti viib ta selle ka lõpuni. Teadlasena ei ole Jaan üksik hunt, enamik tema teadustulemusi on saavutatud koostöös kolleegidega. Jaan hindab ja arvestab kolleegide arvamust. Minu silmis on Jaan inimene, kelle peale saab alati loota ning kelle käest saab alati nõu küsida, kui seda peaks vaja minema.

Jaan on suutnud ühendada enda hobi ja töö. Ta väärtustab seda, mida ta teeb ning see on teinud temast silmapaistva isiksuse. Ma arvan, et Jaan on ka hea näide sellest, et kunagi ei maksa endale seada liiga madalaid eesmärke.

Jaan on inspireeriv isiksus ning temaga vesteldes tekib alati palju uusi ja huvitavaid ideid. Jaan oskab kolleege inspireerida ja motiveerida ning kuna ta suhtub teadusesse kirega, siis teadusest rääkides on ta alati särav isiksus. Ma hindangi Jaani juures seda, et ta teeb teadust kire ja pühendumusega ning see kandub edasi ka temaga kokku puutuvate inimesteni.

Üheksa aastat tagasi võeti Tähetornis lindile ka Einasto enda värvikad meenutused ja põnevad lood tema, ta kolleegide, Tähetorni ja muu kohta. Videot näeb UTTV-st.