Rain Kipper kaitses doktoritööd galaktikate modelleerimisest

31. augustil 2016 kaitses Rain Kipper Tartu Ülikoolis doktoritööd teemal “Galaxy modelling: dynamical methods and applications” ("Galaktikate modelleerimine: dünaamilised meetodid ja rakendused").

Väitekirjas käsitletakse
tähtede liikumist galaktikates

Väitekirjas käsitletakse
tähtede liikumist galaktikates

Juhendajad
Elmo Tempel, Tartu Observatoorium
Peeter Tenjes, TÜ Füüsika Instituut

Oponendid
Pekka Heinämäki,Tuorla Observatoorium, Soome
Gert Hütsi, Tartu Observatoorium

Lühikokkuvõte

Raini doktoritöö eesmärgiks oli välja töötada meetod, millega on võimalik modelleerida galaktikate dünaamikat, võttes arvesse võimalikke efekte, mis mõjutavad mudel- ja vaatlusandmete võrdlemist.

Dünaamiline modelleerimine võimaldab uurida, kuidas on mass jaotunud galaktikates. Üks levinud meetodeid on Jeansi võrrandite kasutamine, millest leitakse vastavalt tihedusjaotusele tähtede liikumine. Klassikalisel juhul ei ole see ühene ülesanne – liikumine ja tihedusjaotus on kõdunud. Teine probleem on, et Jeansi võrrandites on rohkem muutujaid kui võrrandeid, mistõttu süsteem ilma lisaeeldusteta ei lahendu. Doktoritöö näitab, et kasutades mitteklassikalist suurust – kolmandat liikumisintegraali –, on võimalik Jeansi võrrandid lahendada ning saada süsteemile lahend.

Doktoritöös uuriti erinevaid protsesse, mis mõjutavad galaktikate dünaamilist modelleerimist. Mudeli sisend (tihedusjaotus) peab olema täpne – uurimise tulemusena leiti, et fotomeetriliste andmete põhjal saadav stellaarne jaotus on pädev, kuid sellest leitud täheketta paksuse kasutamisel peab olema ettevaatlik. Mudeli väljundit mõjutavad kõigi punktide arvesse võtmine piki vaatejoont ning atmosfääri ja spektrograafi põhjustatud konvolutsioon. Viimased on eriti olulised kaugete galaktikate vaatluste korral.

Koostatud kinemaatiline mudel võimaldas veel uurida üht huvitavat efekti, mille on tekitanud tolm. Kuna tolm varjab enda taga olevat valgust, siis galaktikate meiepoolsemad piirkonnad domineerivad heledustes, ja seega ka kinemaatikas. Taoline “nihe” põhjustab kinemaatiliste parameetrite ebatäpsusi kuni 20% ulatuses.

URL: dspace.ut.ee/handle/10062/51913